Tartu Ülikooli meediauuringute professor ning meedia ja kommunikatsiooni doktoriõppe erialajuht

Tema peamised uurimishuvid on seotud digitehnoloogiate kasutuse, andmestunud ühiskonna ja privaatsuse teemadega.
Koos prof. Giovanna Mascheroniga on ta hetkel kirjutamas monograafiat “Children and AI – Changing Digital Childhoods?” (Palgrave).
Andra on Euroopa Teaduste Akadeemia filmi-, meedia- ja visuaaliuuringute sektsiooni liige.

Eesti Maaülikooli toidutehnoloogia lektor/toiduohutuse juhtimissüsteemide lektor

Peamised koolitusvaldkonnad: toiduhügieen, allergeeniohje toidukäitlemisettevõtetes, HACCP-põhised toiduohutuse juhtimissüsteemid, toiduohutuskultuur.

Metsaökosüsteemide professor (Eesti Maaülikool, Metsanduse ja inseneeria instituut, metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetool)

Peamised uurimissuunad on süsinikuringe erinevates Eesti metsades, samuti majandamise mõju metsade arengule ja aineringetele.

Kaasprofessor, EMÜ keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetool

Peamised uurimisvaldkond ja –suunad on osalusdemokraatia ja harrastusteadus keskkonnahoius (looduskaitse, kliimamuutuste, ruumilise planeerimise valdkonnis) ning kvalitatiivsete ja ülevaateuuringute metoodikad.

19. sajandil hakkasid lisaks meestele ka naised senisest enam väärtustama haridust kui eneseteostuse ja elukvaliteedi tõstmise võimalust. Selleks olid ühiskonnas tekkinud strukturaalsed eeldused, esmajärjekorras laienev ja oma kohta otsiv keskklass. Kodanluse üldine hariduslembus kasvas välja vajadusest suurendada oma kultuurilist kapitali. Raskustega ja pikkamööda laienes see ambitsioon ka naiste akadeemilisele haridusele, veel suuremate raskustega nende õigusele õpitud erialal töötada. Kodanliku haritlaskonna kujunemine kätkes endas mitmeid lahendamatuid dilemmasid, mille mõtestamine kestab tänase päevani.

Lapsevanemaks olemine on tänapäeva digi- ja andmestunud ühiskonnas palju muutunud. Paljud tänapäevased digividinad võimaldavad lapsevanematel monitoorida, analüüsida ja salvestada lapse arengut ning tegevusi. Olgugi et paljude emade arvates võimaldavad erinevad tehnoloogilised abivahendid neil lapsevanemaks olemise vastutusrikka tööga hõlpsamalt hakkama saada, on vanemate aktiivne digividinate kasutamine kaasa toonud täiesti uudse probleemi – lapsepõlve andmestumise. Oma ettekandes arutlen selle üle, milline on lapsevanemate, eelkõige just emade roll, lapse digitaalse-ja andmejälje tekkes ning millised potentsiaalsed riskid võivad taolise digivanemlusega kaasneda.

Naisel on selles elus täita palju rolle: olla tütar,  ema, abikaasa, kui veab, siis ka vanema ning vanavanaema. Naine peab tegema igapäevast tööd, hoolitsema  pere eest, kuhu vanemal ajal kuulus mitu põlvkonda. Oma elu- ja salatarkused, lood ja laulud, kirjatähed ning vöö- ja kindakirjad oleme õppinud emadelt ja vanaemadelt. Ja ikka on kusagil lähikonnas olnud ka mõni vana tark naine, kes on osanud aidata sünnituse juures või soovitanud maarohtusid ning õpetanud naisele elamiseks vajalikku elutarkust. Missugused on olnud naise rollid meie rahvapärimuses ning kuidas nendega on toime tuldud, sellest juba pikemalt ettekandes.

Naised relvajõududes on keerukas ja vastuoluline teema. Rääkides naistest kui osast legitimeeritud vägivalda ja surmavat jõudu kasutavast organisatsioonist läheb vastuollu sellega, mida me tavapäraselt seostame naiselikkusega ja ka naiseks olemisega. Läheb vastuollu sellega, mida nimetame normaalseks asjade seisuks, kus naistel ja meestel on erinevad rollid, erinevad sotsiaalsed normid, millele nad peavad vastama ja alluma. Seejuures, enamasti läänelikes ühiskondades, püüeldes naiste ja meeste võrdsuse poole ühiskonnas.

Svetana Aleksijevitš toob oma raamataus „Sõda ei ole naise nägu“ esile selle kui rängalt mõjus sõjas osalemine neile 800 000 naisele, kes liitusid Nõukogude armeega. Teaduskirjandus on pööranud rohkelt tähelepanu sellele, millised on naiste vigastused, nii füüsilised kui psüühilised, mida saadakse erinevatelt sõjalistelt missioonidelt. Arvukates artiklites arutatakse ka selle üle, kas naise koht ikka on relvajõududes, kas naised üksuses viivad alla moraali, kas nad viivad alla võitlusvõime? Me kohtame kriitilisi artikleid seksuaalsest väärkohtlemisest, mis langeb naistele osaks sõjaväes ja naistele kehtivast klaaslaest. Lisaks, Cynthia Enloe, üks suurepäraseid feministlikke uurijaid, toob kriitiliselt esile selle, kuidas naised on militariseerimise objektideks.

Kuid nendele asjaoludele vaatamata on naised suuremal või vähemal määral alati olnud osa relvajõududest. Kuidas on lood Eesti naistega Eesti Kaitseväes ja Kaitseliidus? Miks nad liituvad ja kuidas neil läheb?

Viimaste aastakümnete jooksul on maailm meile üha enam avanenud ja avardunud. Kooride dirigendid on olnud läbi aegade tunglahoidjad, teinud oma tööd missioonitundega, näinud seost meie ühislaulmise ja omariikluse vahel. Juba alates Minna Härmast on dirigentide aktiivne tegevus võimaldanud hoida, arendada ja täiustada meie laulupidude traditsiooni.

Interpreet ei ole ainult helilooja poolt kirja pandud nootide erapooletu kõlamapanija, vaid ka esitatava sisuline kaaslooja. Muusikateose sünd on keerukas loomeprotsess, mis lähtub autori tekstist ja dirigendi kontseptsioonist.

Ettekandes heidame koos pilgu nelja eesti naisdirigendi – Tiia-Ester Loitme, Lydia Rahula, Vaike Uibopuu ja Ene Üleoja loometööle ning leiame vastuse küsimusele – kelle tööga tegelikult sünnib meie laulupidu?