Konverents 2022

14. oktoobril 2022 toimus Tartu Raekoja saalis Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu konverents

NAINE MUUTUVAS ÜHISKONNAS

Konverentsi avas Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu president Helle Karro.
Oma tervituse lõpetas ta aunimetuse andmisega ühingu kauaaegsele presidendile Mai Maserile.

Lühikokkuvõtted ettekannetest.

Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing. Lühipilk ajaloole ja tänasele päevale.
Ann Seilenthal ja Mai Maser

Mõeldes, milline oli Eesti 100 aastat tagasi, väärib lisaks Vabadussõja võidule imetlust  paljude „talupojarahva“ 1. põlvkonna järeltulijate püüd kõrgharidusele. 

Kõrgemaid õppeasutusi oli tollal vaid  kaks: 1919. aastal eestikeelse ülikoolina taasavatud Tartu  ülikool ja 1920ndatel aastatel riikliku kõrgkooli staatuse omandanud Tallinna Tehnikum (mis 1936 nimetati ümber algul Tallinna Tehnikainstituudiks ja 1938  Tallinna Tehnikaülikooliks). Need kaks tegid  paarikümne aastaga võimalikuks Eesti haritlaskonna kiire kasvu.

1920ndatel aastatel koosnes tudengkond enamjaolt noormeestest, kuid nii nemad kui naisnoored  tundsid huvi võimaluste vastu ühineda eneste poolt ise juhitud seltsidesse ja ühingutesse. 1911. aastal asutatud Eesti Naisüliõpilaste Seltsi vilistlased võtsid 1925. aastal ette akadeemiliste naiste ühingu loomise. Oma ettekandes vaatleme lühidalt, millistest vajadustest see algatus johtus ning milliseid sihte on mõne aasta pärast oma asutamise 100. aastapäeva tähistav Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing endale seadnud ja saavutanud. 

Ann Seilenthal
Mai Maser

Kodanlik hariduskultuur sooperspektiivist
Milvi Martina Piir

19. sajandil hakkasid lisaks meestele ka naised senisest enam väärtustama haridust kui eneseteostuse ja elukvaliteedi tõstmise võimalust. Selleks olid ühiskonnas tekkinud strukturaalsed eeldused, esmajärjekorras laienev ja oma kohta otsiv keskklass. Kodanluse üldine hariduslembus kasvas välja vajadusest suurendada oma kultuurilist kapitali. Raskustega ja pikkamööda laienes see ambitsioon ka naiste akadeemilisele haridusele, veel suuremate raskustega nende õigusele õpitud erialal töötada. Kodanliku haritlaskonna kujunemine kätkes endas mitmeid lahendamatuid dilemmasid, mille mõtestamine kestab tänase päevani.

Milvi Martina Piir

Naine kui kaasaegne lapsevanem
Andra Siibak

Lapsevanemaks olemine on tänapäeva digi- ja andmestunud ühiskonnas palju muutunud. Paljud tänapäevased digividinad võimaldavad lapsevanematel monitoorida, analüüsida ja salvestada lapse arengut ning tegevusi. Olgugi et paljude emade arvates võimaldavad erinevad tehnoloogilised abivahendid neil lapsevanemaks olemise vastutusrikka tööga hõlpsamalt hakkama saada, on vanemate aktiivne digividinate kasutamine kaasa toonud täiesti uudse probleemi – lapsepõlve andmestumise. Oma ettekandes arutlen selle üle, milline on lapsevanemate, eelkõige just emade roll, lapse digitaalse-ja andmejälje tekkes ning millised potentsiaalsed riskid võivad taolise digivanemlusega kaasneda.

Andra Siibak

Naine kui pärimuse kandja
Marju Kõivupuu

Naisel on selles elus täita palju rolle: olla tütar,  ema, abikaasa, kui veab, siis ka vanema ning vanavanaema. Naine peab tegema igapäevast tööd, hoolitsema  pere eest, kuhu vanemal ajal kuulus mitu põlvkonda. Oma elu- ja salatarkused, lood ja laulud, kirjatähed ning vöö- ja kindakirjad oleme õppinud emadelt ja vanaemadelt. Ja ikka on kusagil lähikonnas olnud ka mõni vana tark naine, kes on osanud aidata sünnituse juures või soovitanud maarohtusid ning õpetanud naisele elamiseks vajalikku elutarkust. Missugused on olnud naise rollid meie rahvapärimuses ning kuidas nendega on toime tuldud, sellest juba pikemalt ettekandes.

Marju Kõivupuu

Naised relvajõududes. Hegemoonilise femininiinsuse kõigutamine.
Tiia-Triin Truusa

Naised relvajõududes on keerukas ja vastuoluline teema. Rääkides naistest kui osast legitimeeritud vägivalda ja surmavat jõudu kasutavast organisatsioonist läheb vastuollu sellega, mida me tavapäraselt seostame naiselikkusega ja ka naiseks olemisega. Läheb vastuollu sellega, mida nimetame normaalseks asjade seisuks, kus naistel ja meestel on erinevad rollid, erinevad sotsiaalsed normid, millele nad peavad vastama ja alluma. Seejuures, enamasti läänelikes ühiskondades, püüeldes naiste ja meeste võrdsuse poole ühiskonnas.

Svetana Aleksijevitš toob oma raamataus „Sõda ei ole naise nägu“ esile selle kui rängalt mõjus sõjas osalemine neile 800 000 naisele, kes liitusid Nõukogude armeega. Teaduskirjandus on pööranud rohkelt tähelepanu sellele, millised on naiste vigastused, nii füüsilised kui psüühilised, mida saadakse erinevatelt sõjalistelt missioonidelt. Arvukates artiklites arutatakse ka selle üle, kas naise koht ikka on relvajõududes, kas naised üksuses viivad alla moraali, kas nad viivad alla võitlusvõime? Me kohtame kriitilisi artikleid seksuaalsest väärkohtlemisest, mis langeb naistele osaks sõjaväes ja naistele kehtivast klaaslaest. Lisaks, Cynthia Enloe, üks suurepäraseid feministlikke uurijaid, toob kriitiliselt esile selle, kuidas naised on militariseerimise objektideks.

Kuid nendele asjaoludele vaatamata on naised suuremal või vähemal määral alati olnud osa relvajõududest. Kuidas on lood Eesti naistega Eesti Kaitseväes ja Kaitseliidus? Miks nad liituvad ja kuidas neil läheb?

Tiia-Triin Truusa

Sissevaade Eesti naisdirigentide loomingusse
Ene Kangron

Viimaste aastakümnete jooksul on maailm meile üha enam avanenud ja avardunud. Kooride dirigendid on olnud läbi aegade tunglahoidjad, teinud oma tööd missioonitundega, näinud seost meie ühislaulmise ja omariikluse vahel. Juba alates Minna Härmast on dirigentide aktiivne tegevus võimaldanud hoida, arendada ja täiustada meie laulupidude traditsiooni.

Interpreet ei ole ainult helilooja poolt kirja pandud nootide erapooletu kõlamapanija, vaid ka esitatava sisuline kaaslooja. Muusikateose sünd on keerukas loomeprotsess, mis lähtub autori tekstist ja dirigendi kontseptsioonist.

Ettekandes heidame koos pilgu nelja eesti naisdirigendi – Tiia-Ester Loitme, Lydia Rahula, Vaike Uibopuu ja Ene Üleoja loometööle ning leiame vastuse küsimusele – kelle tööga tegelikult sünnib meie laulupidu?

Ene Kangron