Auliikmed

Johanna Sild-Rebane oli Eesti majandusteadlane ja ajakirjanik
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu esimene auliige aastast 1933

Johanna Sild-Rebane lõpetas Tartu Puškini Gümnaasiumi ja Berni Ülikooli majandusteaduskonna. 1911. aastal kaitses esimese Eesti naisena doktoriväitekirja. Töötas Postimehe toimetuses majandusajakirjanikuna. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige ja auvilistlane. 1912 osales Eesti naiste esindajana esimesel ülevenemaalisel naishariduse kongressil. 27.–28. mail 1917 toimunud Eestimaa Esimesel Naiskongressil esines ettekandega naisest abielus ja kutsetöös. Ajakirjas „Naiste Töö ja Elu“ avaldas mitmeid kirjutisi, näit. naiste tööalastest probleemidest, organiseeritud naisliikumise tähtsusest, emade ja laste kaitsest.

Johanna Sild-Rebane hukkus 64 aastasena autoõnnetuses. Ta on maeti Högalidi kalmistule Stockholmis.

Miina Härma  oli eesti helilooja, koorijuht ja organist
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige aastast 1933

Miina Härma (aastani 1935 Miina Hermann) õppis Tartu eraalgkoolis ja K. Schulze tütarlastekoolis. Aastatel 1883–1890 õppis ta Peterburi konservatooriumis orelit ja kompositsiooni. 1894. aastal, mil toimus viies Eesti laulupidu, tuli ta Tartusse ja moodustas  siin Miina Hermanni Lauluseltsi segakoori. 1903. aastal siirdus Miina Härma Kroonlinna, kus osales Eesti Heategeva Seltsi tegevuses. Alates 1917. aastast kuni elu lõpuni töötas ta Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis ( praegune Miina Härma Gümnaasium). 9. veebruaril 1939 sai Miina Härma  esimese naisena Tartu Ülikooli audoktoriks. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane. Tema loomingulises pagasis on üle 200 koorilaulu ja 10 kavatiini.

Miina Härma suri 77 aastasena ja maeti Raadi Maarja kalmistule Tartus. Helilooja 120. sünniaastal detsembris 1984 avati Miina Härma Gümnaasiumi ees tema monument.

Marie Under oli eesti luuletaja
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige aastast 1933

Marie Under õppis Tallinnas Cornelia Niclaseni tütarlaste eraalgkoolis ja seejärel lasteaednike kursustel. Kuni abiellumiseni Carl Eduard Friedrich Hackeriga 1902 töötas ja elas ta Tallinnas, seejärel Moskva lähistel Kutšinos. Luuletamist, enamasti saksa keeles, alustas ta juba 14-aastaselt. Ajaleht Postimees avaldas tema esimese luuletuse „Kuidas juhtus …“ 1904. aastal. 1906. aastal pöördus Marie Under tagasi Tallinnasse, kus ta 1913. aastal kohtus Artur Adsoniga, kellest sai tema kirjatoimetaja, esimese luulekogu koostaja ja hiljem ka abikaasa. 1944. aasta septembris põgenes Marie Under koos perega Rootsi. Aastatel  1955 ja 1964 omistati talle Henrik Visnapuu kirjandusauhind. Underi tähtsaimad luulekogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev “Hääl varjust” (1927) ja looduslüürikat sisaldav “Rõõm ühest ilusast päevast” (1928). Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse “Õnnevarjutus” 1929. Tema loomingut kokku võttev valikkogu “Mu süda laulab” ilmus postuumselt 1981. aastal. Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Marie Under suri 92 aastaselt.  Ta maeti Stockholmi Metsakalmistule, 2016. aastal toimus ümbermatmine Tallinna Rahumäe kalmistule. 30 aasta möödumisel tema surmast avati 25. septembril 2010 Tallinnas Rahvusraamatukogu fassaadi taustal talle mälestussammas. 

Anna Haava oli eesti luuletaja, libretist ja tõlkija.
Eesti Akadeemiliste  Naiste Ühingu auliige aastast 1936

Anna Haava (sünd. Anna Rosalie Haavakivi) õppis mitmes saksakeelses erakoolis Patastel ja Tartus. Enne vabakutseliseks luuletajaks saamist 1905. aastal töötas ta lasteaiaõpetajana, põetajana ja õpetajana nii Eestis, Saksamaal kui ka Venemaal. Anna Haava esimene luuletus „Koidulale“ ilmus seoses Lydia Koidula surmaga Postimehes 1886. aastal. 1887. aastal lõi Peterburis õppiv orelikunstnik Miina Härma Anna Haava luuletustele esimesed viisid. Aastal 1888 ilmus Anna Haava esimene luulevihik „Anna Haava. Luuletused I“, seejärel 1890 „Luuletused II“ ja 1897 „Luuletused III“. Pärast kehvast tervisest mõjutatud eluperioodi 1891–1897 hakkas Anna Haava taas luuletusi avaldama, samuti hakkas ta tegema tõlketöid Postimehe kirjanduslisade jaoks ning eestindama teoseid maailmakirjandusest. Temalt on ilmunud üle 10 luulekogu. 1954 toimusid luuletaja 90. sünnipäeva puhul pidustused Tartu Ülikooli aulas. Samal aastal sai ta Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetuse.

Anna Haava suri 92 aastasena ja maeti Raadi Maarja kalmistule Tartus.

Elfriede Amanda Lender oli eesti haridustegelane ja õpetaja
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige aastast 1936

Elfriede Lender (sünd. Meikov) omandas hariduse saksakeelses eraalgkoolis ja venekeelses Tallinna Aleksandri gümnaasiumis, kus 1900. aastal lõpetas pedagoogilise täiendusklassi ja sai algkooliõpetaja kutse. Hiljem omandas Elfriede Lender Tartu Ülikoolis filosoofiateaduskonnas eksternina ladina keele õpetaja kutse. Aastal 1906 asutas ta tasuta eraalgkooli, mis oli mõeldud mõlemast soost vaestest peredest õpilastele, ja aastal 1907 Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumi, mis andis Eesti tüdrukutele võimaluse õppida gümnaasiumis ning omandada pedagoogi kutse täiendusklassis. Kool töötas kuni 1940. aastani, mil see reorganiseeriti ning muudeti Tallinna 8. Keskkooliks. 1944. aastal põgenes Elfriede Lender Rootsi, kus ta 1962. aastani jätkas tööd haridusvaldkonnas. 1967. aastal ilmusid Stockholmis pealkirja „Minu lastele“ all tema memuaarid.

Elfriede Lender suri 91 aastasena ja maeti Metsakalmistule Stockholmis. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul avati 5. veebruaril 2019. aastal Tallinnas Politseiaia pargis Elfriede ja tema abikaasa ehitusinsener Voldemar Lenderi mälestusmärk.

Minni Kurs-Olesk oli Tartu seltskonnategelane ja poliitik
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige aastast 1939

Minni Kurs-Olesk omandas hariduse Tartus A. Grassi tütarlastekoolis ja sai 1898. a. õpetaja kutse saksa naisõpetajate seminaris. Ta töötas lühiajaliselt saksa keele õpetajana Kišinjovis ja Turus,  kus tutvus nende piirkondade naisliikumise ja selle juhtidega.

Alates 1902. a õppis ta kaks aastat vabakuulajana Londoni Ülikooli poliitiliste teaduste osakonnas, seejärel viibis mõned kuud Pariisis ja osales  ka II sotsialistliku internatsionaali kongressil Amsterdamis.

1904. a asus Minni Kurs elama Tartusse ja abiellus advokaat Lui Oleskiga, kes hiljem töötas Eesti Vabariigi peaprokuröri ja mitme ministri ametikohal. Minni Kurs-Olesk osales aktiivselt ühiskondlikus elus: oli Asutava Kogu liige, mitmete seltside ja ühingute, näit Tartu Naisseltsi ja sellest eraldunud Naisühingu liige, võttis osa Kaagvere rinnalaste kodu, õdede kooli ja Naisühingu kutsekooli juhtimisest, oli Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei esindajana Tartu Ametiühisuste Kesknõukogu volinikuks, toetas tärkavat naistudengkonda ja elu lõpuaastatel kirjutas uudiskirjanduse tutvustusi mitmetele väljaannetele.

Minni Kurs-Olesk suri 60 aastasena ja maeti Raadi kalmistule Tartus.

Aino Kallas oli soome-eesti proosa- ja draamakirjanik, esseist ja kriitik
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige aastast 1936

Aino Kallas (sünd. Krohn) õppis 1887–1894 Helsingi Soome Tütarlastekoolis. 1897 debüteeris ta soomekeelse luulekoguga „Laule ja ballaade“ ning 1899 esimese novellikoguga. Pärast abiellumist Oskar Kallasega elas ta 1903-1918 Tartus ning kuulus rühmituse „Noor-Eesti“ siseringi. Mitmes žanris loominguks leidis ta ainestikku Eesti minevikust. Ilmusid lapsepõlveromaan „Katinka Rabe“, Lydia Koidula elulugu „Tähelend“, eesti kirjandust tutvustavad ülevaated Soomes. 1920. aastatel kirjutas Aino Kallas pikemad teosed  “Barbara von Tiesenhusen”, “Reigi õpetaja”, “Hundimõrsja” ja “Püha Jõe kättemaks”. Kallase kirjanduslik pärand on rikkalik – peale novellide, romaanide ja ballaadiloomingu on ta avaldanud näidendeid, luulekogusid, reisiraamatuid ja mälestusi. Tema kõige loetavam teos on päevik, mille trükiversioon hõlmab aastaid 1897-1931, olles haarav kultuurilooline ja psühholoogiline dokument, omamoodi tõestus sümbolistide teesile, et suure kunstniku suurim teos on ta elu.

Aino Kallas suri 83 aastasena ja maeti Hietaniemi kalmistule Helsingis.

Aino Suits oli soome päritolu estofiil, tõlkija, kirjanik ja ühiskonnategelane
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige

Aino Suits (sünd.Thauvón) kasvas ja sai hariduse Soomes. Ta õppis Oulu tütarlastekoolis ja Mikkeli tütarlastegümnaasiumis ning Helsingi Ülikoolis, kus keskendus soome keelele ja kirjandusele, etnograafiale, kunstiajaloole, rahvaluulele ja geograafiale. 1911. aastal abiellus ta kirjandusteadlase ja luuletaja Gustav Suitsuga. Soomes elades olid nad ühiskondlikult aktiivsed ning aitasid kaasa ka Eesti iseseisvuse tunnustamisele läbi välisdelegatsioonide tegevuse korraldamise. Aastatel 1924–1944 elasid nad Eestis, kus Aino Suits töötas soome keele ja kirjanduse lektorina ning Gustav Suits professorina Tartu Ülikoolis. 1933. aastal asutasid Aino Suits, Gustav Suits ja Friedebert Tuglas Tartu Draamateatri Seltsi, mille juhiks valiti Aino Suits. 1944. aastal emigreerus perekond Rootsi. Seal töötas Aino Suits rootsi keele õpetajana ning osales aktiivselt naisorganisatsioonide tegevuses. Aino Suitsu „Päevaraamat 1901–1964“ ilmus Tallinnas 2014. aastal. 

Aino Suits suri 84 aastasena Göteborgis. Aino ja Gustav Suits on maetud Metsakalmistule Stockholmis.

Helga Kurm oli eesti pedagoogikateadlane ja õppejõud
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige aastast 2001

Helga Kurm (sünd. Antons) on andnud suure panuse eesti pedagoogika- ja kooliajaloo uurimisse ning võrdlevasse pedagoogikasse. Ta rajas eesti perekonnaõpetuse koostöös psühholoogide, arstide, juristide jt-ga ja osales perekonnaõpetuse ning seksuaal- ja perekonnakasvatuse juurutamises Eesti üldhariduskoolis.

Lisaks arvukatele erialastele artiklitele avaldas Helga Kurm raamatud  “Sinule, tütarlaps” (1970) ja „Baltikumi rahvahariduse ajalugu” (1977). Ta oli innustav õppejõud paljudele õpetajatele ja eripedagoogidele.

Helga Kurm suri 90 aastasena ja maeti Raadi kalmistule Tartus.

Erna Abel oli Eesti spordipedagoog, suusataja ja treener
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige aastast 2001

Erna Abel (sünd. Kull) omandas hariduse Kivijärve algkoolis ja Tartu Pedagoogiumis. Aastatel 1935–1941 töötas õpetajana Urvaste algkoolis, mil alustas ka suusatreeningutega. Kehakultuuriteaduskonna lõpetamise järel 1945. a jäi ta tööle Tartu Ülikooli ning jätkas sportlasekarjääri suusatajana. Erna Abel võitis aastatel 1941–1964 Eesti meistrivõistlustel 53 medalit, neist 32 kulda. Ta võistles nii murdmaa- kui ka mäesuusatamises. Aastatel 1949 – 1953 kuulus ta Nõukogude Liidu mäesuusatajate absoluutsesse paremikku (1952. aastal tuli NL ametiühingute meistriks slaalomis). Koos abikaasa Herbert Abeliga olid nad staažikad, tuntud ja tunnustatud suusatreenerid.

Erna Abel suri 83 aastasena ja maeti Raadi kalmistule Tartus.

Asta Vilbaste oli eesti zooloog (arahnoloog)
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige

Asta Vilbaste (sünd. Tuisk) õppis Vändra Ühisgümnaasiumis ja Tallinna kodumajanduskoolis. 1945. aastal alustas ta õpinguid Tartu Ülikoolis ning 1947. aastal õpingute kõrvalt tööd teaduste akadeemia bioloogia instituudis. 1950. aastal lõpetas Asta Vilbaste ülikooli ning 1956. aastal kaitses kandidaaditöö puukidest Eestis. Edaspidi uuris ta Eesti puukide ja ämblike liigilist koosseisu, levikut ja arvukuse sesoonsust, pälvides uurimistöö eest ka rahvusvahelise tunnustuse.  Asta Vilbaste sulest on ilmunud umbes 50 erialast publikatsiooni.

Kui taaskäivitati Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, panustas ta energiliselt selle tegevusse.

Ta kuulus ka kogumiku „Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing 1926–1940” toimetuskolleegiumisse.

Asta Vilbaste suri 87 aastasena ja maeti Raadi Vana-Jaani kalmistule Tartus.

Eve Oja oli Eesti matemaatik
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige

Eve Oja (sünd. Martin) lõpetas Tallinna 1. Keskkooli ja Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonna. 1975. aastal kaitses ta füüsika-matemaatikateaduste kandidaadi kraadi. Ta töötas aastatel 1975–1991 Tartu Riikliku Ülikooli matemaatikateaduskonnas matemaatilise analüüsi kateedris assistendi, vanemõpetaja ja dotsendina. Aastatel 1977–1978 töötas Eve Oja Mali Vabariigi Rahvuslikus Inseneride Koolis. Aastast 1992 oli ta Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna funktsionaalanalüüsi professor. 2010. aastal valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.

Eve Oja suri 72 aastasena ja maeti Raadi Vana-Jaani kalmistule.

Ene Ergma on Eesti astrofüüsik ja poliitik
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige aastast 2006

Ene Ergma lõpetas Viljandi 1. Keskkooli, õppis Tartu Ülikoolis füüsika erialal, lõpetas Moskva Riikliku Ülikooli astronoomia erialal 1969. a. ning sai 1972. a. samas ülikoolis  matemaatikakandidaadi ja 1984. a. füüsika-matemaatika doktori kraadi. Tema doktoridissertatsiooni teemaks oli “Ebastabiilne termotuumaaine põlemine tähe hilistes evolutsioonistaadiumites”. Ene Ergma on töötanud ENSV Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudis, NSVL Teaduste Akadeemia Astronoomia Instituudis, Tartu Ülikoolis professorina. Aastatel 1999–2004 oli ta Eesti Teaduste Akadeemia asepresident. Ene Ergma on olnud korduvalt valitud Riigikogu liikmeks, aastatel 2003–2006 oli ta selle esimees, 2006–2007 aseesimees. Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik aastast 1997.

Anu Raud on Eesti tekstiilikunstnik.
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige aastast 2016

Anu Raud lõpetas Tallinna 22. Keskkooli 1961. a. ja seejärel 1967. a. Eesti Riikliku Kunstiinstituudi  tekstiili erialal. Ta on töötanud rahvakunstimeistrite koondises „Uku“, Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, Eesti Kunstiakadeemias vanemõpetaja ja dotsendina aastatel 1972–1995, rahvakunsti õppetooli professorina 2001–2006  ning Viljandi Kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedri juhatajana 1994–2001. Aastast 2006 emeriitprofessor, aastast 2016 Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.

Mai Maser on Eesti lastearst ja toitumisspetsialist
Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige aastast 2022

Mai Maser lõpetas 1955. aastal Tartu II Keskkooli (nüüdse Miina Härma Gümnaasiumi), 1960. aastal veterinaararstina EPA  ja 1968. aastal pediaatrina Tartu Riikliku Ülikooli ning kaitses 1972. aastal meditsiinikandidaadi kraadi.

Olles töötanud aastatel 1976–1986 Tartu Ülikooli kirurgia kliiniku erinevates üksustes,  alustas ta  1986. aastal tööd dotsendina pediaatria õppetoolis, kust  1994. aastal siirdus pensionile. Aastatel 1987–1994 täitis Mai Maser Tartu linna peapediaatri ülesandeid.

Mai Maser on Eestis tuntud toitumisekspert. Tema algatusel loodi 1993. aastal Eesti Toitumisteaduse Selts. Ta on osalenud kõigis Eesti toitumissoovituste koostamise töörühmades. Tema sulest on ilmunud arvukalt tervise edendamise ja toitumise teemalisi artikleid ning mitmeid raamatuid.

2014–2021 oli Mai Maser  Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu president, kes muuhulgas elustas 2016. aastal Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu koostöö Põhjamaade ja Baltikumi akadeemiliste naiste ühingutega. Selle esimeseks väljundiks oli meie ühingu 90.  aastapäeva puhul rahvusvahelise konverentsi korraldamine Tartus, mis pani aluse akadeemiliste naiste ühingute ühistele konverentsidele Kaunases 2017. aastal ning Helsingis 2019. aastal.

Mai Maseri panus nii akadeemilise naispere eestvedajana kui ka ühiskonnale olulistes küsimustes kaasa mõtlejana on jätkuvalt väga suur.